Aastaid arvasin, et hea juhtimine tähendab kontrolli omamist. Mida rohkem vastutust võtsin, seda enam uskusin, et pean tulemusi tagant sundima — tugevamini pingutama, kiiremini mõtlema ja kõik ise korda tegema. Mõnda aega see toimis. Kuni enam ei toiminud.
Kontroll tekitab survet. Ja surve ilma kohaloluta põletab läbi nii juhid kui ka meeskonnad.
Ei olnud üht kindlat hetke, mil otsustasin coach’iks saada. Ei mingit elumuutvat äratundmist.
Olid vaid väikesed taipamised, mis kordusid aja jooksul. Märkasin, et mu meeskonnad saavutasid paremaid tulemusi siis, kui olin nendega päriselt kohal. Mitte survestades ega juhiseid jagades. Lihtsalt kohal olles — kuulates, peegeldades ja luues teistele ruumi mõtlemiseks. Siis sain aru: mida vähem survet avaldasin, seda paremaks muutusid tulemused. See oli sisemine kutse, mitte väline karjääriplaan. Kutse, mis ütles: „Lõpeta ülesannete juhtimine. Hakka inimesi nägema.”
Kui lõpetasin juhtimise mõõtmise selle järgi, kui palju ma kontrollin, ja hakkasin vaatama, kui palju ma teisi võimestan, muutus kõik. Minu stress vähenes. Meeskonnad arenesid. Ja juhtimine muutus lõpuks jätkusuutlikuks. See ei nõudnud rohkem pingutust — see nõudis rohkem vaikust.
Kohalolu on nakkav. Surve samuti. Vali targalt, kumba sa levitad.